„Kas sa räägiksid oma parima sõbraga nii, nagu sa iseendaga räägid? Ja kui sa seda teeksid… kas ta tahaks su sõber olla?”
See on küsimus, mida ma olen oma lastelt aeg-ajalt küsinud. Õpetan neile, et me võiksime olla endaga hellad, toetavad, leebed. Aga kui päris aus olla, siis see küsimus puudutab ka mind ennast. Ja siiani olen ma natuke hinge kinni hoides lootnud, et nad ei küsi kunagi vastu:
„Aga kuidas sina, emme, iseendaga räägid?”
Sest aus vastus oleks piinlik. Võib-olla mitte neile, aga mulle endale kindlasti.
Tõde on see, et minu sisekõne ei ole alati hooliv ega toetav. Tihtipeale on esimene reaktsioon, kui midagi viltu läheb, üks väike (või mitte nii väike) sisemine „maksakas” — enne veel, kui ma jõuan üldse märgata, mis tegelikult juhtus.
„No mis sul jälle viga on?”
„No muidugi läks sul nii…”
See hääl tuleb sageli automaatselt. Vahel suudan selle tabada ja peatada, vahel jään selle alla. Aga ainus viis, kuidas see saab üldse muutuda, on märkamine.
Märkamine ja iseenda kiitmine, kui mul õnnestub olla endale kasvõi korraks toeks. Kui ma suudan end julgustada, mitte maha teha. Kui ma suudan öelda:
„See oli raske. Aga sa tegid ära.”
“See ei olnud täiuslik, aga see oli väga hea…”
„See läks nihu, jah, aga ma õppisin…”
Miks me oleme enda vastu nii karmid?
Hiljuti vestlesin ühe imetoreda, särava naisega, kes ütles lause, mis jäi mulle kummitama:
„Ma ei julgeks kunagi öelda, et olen hea ema.”
Ma teda ennast nii hästi ei tunne, aga tean, kui kõrgelt tema mees teda emana hindab. See pani mind mõtlema:
Kuidas küll kujuneb meie minapilt?
Kuidas juhtub nii, et isegi siis, kui teised näevad meis armastust, hoolimist ja pühendumist, ise näeme me ainult kõike seda, mida meie meelest veel puudu on?
Ja miks me seame endale sageli nii ilmatult kõrged standardid, et isegi hüpates nendeni ei ulatu?
Standardid, mille puhul õnnestumiseks ei piisa isegi pingutusest, sest latt on juba eos üle mõistuse kõrgel.
„Kui ma ei tee seda briljantselt, siis pole mõtet üldse alustada…”
„Kui see pole täiuslik, siis ei loe…”
See on väsitav. Ja kurb. Ja… nii inimlik.
Ka kirjutamine on mul olnud salajane asi
Mina olen näiteks väga pikka aega kirjutanud. Salaja. Mitte küll teki all ja pimedas, aga hinges natuke häbenedes. Olen uskunud seda sisemist kriitikut, kes sosistab:
„Mida sa endast õige arvad?”
Alles üsna hiljuti — pärast väikest identiteedi „surma”, nagu mulle meeldib seda nimetada — hakkasin päriselt endalt küsima, kas see hääl väärib kuulamist.
Kas ma võin kahtluse alla seada selle kriitiku, kes mulle kogu aeg ütleb, et ma pole piisav?
Kas ma võin vaikselt proovida öelda:
„Jah, ma kirjutan.”
Lihtsalt niisama, sest see on mulle tähtis. Mitte sellepärast, et see peab olema geniaalne või ideaalne. Lihtsalt sellepärast, et see on osa minust.
Aga see koht minus on veel toores. Rääkida inimestele, et ma kirjutan, on minu jaoks alasti tunne. Olen harjunud end pisendama ja samal ajal endalt nõudma pea võimatut — ideaalset sooritust, mille standardid on nii kõrged, et isegi superkangelane ei ulataks.
Mida ma oma lastele tegelikult edasi annan?
Emana motiveerib mind tohutult küsimus:
Millist eeskuju ma oma lastele annan?
On ju lihtne lapsevanemana targutada, kuidas asjad olema peaks. Kuidas nad võiksid olla enda vastu lahked ja julged, armastavad ja enesekindlad. Aga kui ma ise oma tõde ei ela, siis see jutt ei kanna.
Ma ei saa aidata oma lastel kasvatada toetavat ja terve minapilti, kui ma pole valmis vaatama ausalt otsa enda omale. Kui ma ei õpi olema ka enda vastu natukenegi pehmem, kannatlikum, mõistvam.
Ehk ongi aeg hakata iseenda parimaks sõbrannaks.
Kuidas kõlab mõte olla iseendale see inimene, kes julgustab ja toetab? Mitte see, kes esimesena kriitikanooli pildub, vaid see, kes ütleb:
„Ma näen, kui väga sa püüad. See on juba väärtus.”
„On okei puhata. On okei eksida.”
„Sa oled piisav. Juba praegu.”
See ei tähenda, et meil ei oleks eesmärke või unistusi. See ei tähenda, et me ei võiks kasvada ja areneda. Aga see tähendab, et me võiksime seda teha enda poole pöördudes, mitte enda vastu töötades.
Ja võib-olla, kui me õpime iseendaga rääkima nii, nagu räägiksime oma parima sõbraga… võib-olla siis kuulevad seda ka meie lapsed.
Ja see oleks küll kingitus, mida tasub edasi anda.
Diana.
