Joogatundides, eriti yin joogas, kipub aeg-ajalt sisse hiilima üks väike, aga visa hääl. See, mis sosistab:
„Vaata, kui sügavale tema ulatub…“
„Miks mina ei saa nii paindlikult sinna asendisse?“
„Äkki ma ei tee midagi õigesti…“
See on see sama hääl, mis ka argipäevas meid tihti kõrva taha istub:
„Miks ma pole nii tubli nagu tema…?“
„Miks mul pole nii palju kannatlikkust, energiat, oskusi…?“
Aga jooga — vähemalt see, millesse mina usun — ei ole kunagi olnud võistlus. See ei ole saavutusspordina mõõdetav ega punktide järgi hinnatav. Jooga on ruum, kus kohtud kõigepealt iseendaga, mitte teistega.
Sinu keha on ainulaadne. Sinu kogemus on ainulaadne.
Me kõik oleme üles ehitatud samadest osadest:
luud, lihased, sidekoed, süda, hing, kogemused.
Aga ometi ei ole maailmas kahte täpselt samasugust inimest.
Sinu keha liigub ja reageerib nii, nagu tema saab.
Sinu hing vaatab maailma läbi ainult sinu ainulaadse kogemuse prisma.
Isegi kui osa sellest tundub universaalne, jääb see siiski ainult sulle kuuluvaks.
Ja sama kehtib ka joogamatil. Eriti yin joogas.
Siin ei ole ühte „õiget” asendit, kuhu peaksid end igal juhul pressima. Ei ole poose, mille peale saab öelda: „see on perfektne” või „see on vale”. On ainult sina ja sinu keha tänases hetkes. Sinu vajadused. Sinu piirid. Sinu ruum.
Yin jooga kutsub, mitte ei sunni.
Yin jooga on pehme, lubav, naiselik. Ta ei suru, ei nõua, vaid kutsub.
Ta õpetab meid kuulama — mitte ainult keha, vaid ka hinge.
Ta õpetab lahti laskma vajadusest sobituda kellegi teise loodud normidesse.
Kui me lubame endal pehmenduda neis asendites, milles viibime, harjutame me midagi palju enamat kui painduvust või staatilist tugevust. Me harjutame enda suhtumise pehmendamist.
Õpime aktsepteerima, et see koht, kus me täna oleme, on täpselt õige.
Jooga ei ole esinemine. See on kohtumine iseendaga.
Jooga filosoofia järgi ei tule me matile selleks, et sooritada.
Me tuleme, et kohale tulla.
Et märgata, kuidas me täna tunneme. Kus hoiame pinget, kus võiksime lõdvestuda. Kus tahaksime suruda, aga äkki oleks hoopis vaja pehmeneda.
See kohtumine iseendaga ei pea olema täiuslik. Sest täiuslikkust… ei ole olemas. On ainult kohalolu, hingamine ja teadlikkus.
Hingamine — meie sisemine õpetaja
Hingamine on yin joogas keskne.
Kui me püsime asendis ja hingame läbi ebamugavuse, siis me ei harjuta ainult paindlikkust. Me harjutame midagi, mida on vaja ka matilt väljaspool:
Kuidas jääda rahulikuks, kui elu esitab väljakutseid.
Kuidas mitte võidelda iga hinna eest, vaid leida pehmus ja usaldus.
Kuidas püsida kohal, ka siis kui on keeruline.
Hingamine aitab meil olla leebem. Mitte ainult poosis, vaid ka iseenda suhtes.
Võrdlusel ei ole siin ruumi.
Nii nagu me ei saa võrrelda oma keha kellegi teise omaga, ei saa me võrrelda ka oma elukogemust.
Me kõik liigume omas rütmis, oma tempos.
Meie tee ei pea välja nägema nagu kellegi teise oma.
Yin jooga tuletab seda pidevalt meelde. See on tasane, aga kindel hääl, mis sosistab:
„See, kus sa praegu oled, on piisav.“
„See, kuidas sa praegu tunned, on okei.“
Kui me laseme lahti võrdlemisest, pingutusest ja ootustest, siis võib juhtuda midagi väga erilist.
Me kohtume päriselt iseendaga. Mitte selle versiooniga, kes „peaks olema parem, tugevam, rahulikum, painduvam”, vaid selle päris inimesega, kes me juba oleme.
Ja see on koht, kust saab sündida leebus. Pehmus. Usaldus.
See on see, mida jooga mulle õpetab. Iga kord uuesti.
Diana.
