Kas sa vahel küsid endalt:
„Kas see, mis praegu mu ees seisab, on päriselt kriis? Või on see lihtsalt… ebamugav?”
Sest vahel me unustame selle vahe ära.
Unustame, et plaanide muutumine ei tähenda veel katastroofi.
Unustame, et ootamatus ei võrdu hädaolukorraga.
Unustame, et tunne, mis paisub suureks ja kõikehõlmavaks, võib vahel olla lihtsalt… tunne. Mitte häirekell. Mitte punane vilkur.
Meie aju on osav ohumustrite käivitaja. Ta tahab meid kaitsta, olla valmis. Ja see on ju iseenesest hea — tänu sellele oleme liiklusest üle minnes ettevaatlikud ja teeme elus tarku otsuseid. Aga vahel keerab see süsteem end põhjuseta ülevalmisolekusse. Väiksemgi käänak tundub nagu kuristik. Üks ootamatus päevas saab tunde, nagu kõik variseks kokku.
Kui ebamugavus tundub nagu hädaolukord
Kui midagi läheb teisiti, kui plaanitud, on ebamugav. See võib olla pettumus, segadus, väsimus. Võib olla tunne, et kontroll on kadunud.
Aga ebamugavus ei ole alati häda. See ei ole alati kriis.
Mõnikord on see lihtsalt elu — elu oma voolus, kus kõik ei kliki paika täpselt nii, nagu me mõttes plaanisime. Ja see on okei. Ebamugavus on normaalne. Muutused on normaalne. Aga meie aju (ja süda ja keha) tahavad vahel teha sellest draamat.
Mõni väike asi — plaani muutumine, lapse paha tuju, tööasjade nihkumine — võib tunduda nagu maailma lõpp. Mitte sellepärast, et see objektiivselt seda oleks. Vaid sellepärast, et me väsinuna, ülekoormatuna või lihtsalt emotsionaalselt laetuna ei tee vahet:
Kas see on kriis? Või on see lihtsalt hetkeline ebamugavus?
Miks perspektiiv loeb?
Kui suudame korraks peatuda, sisse hingata ja küsida:
„Mis see päriselt on?”
… siis võib tulla ruum.
Ruum, kus näha, et:
asjad lihtsalt ei läinud plaanipäraselt,
see on ebamugav, aga see ei ole eluohtlik,
see on üks hetk, mitte igavik,
see on üks käänak, mitte maailma lõpp.
Ja see teadmine on tohutult vabastav.
Kui me ei paisuta iga väikest pinget suureks kriisiks, jääb meil rohkem energiat nende hetkede jaoks, kui elu päriseltraputab. Kui asi päriselt vajab kogu meie ressurssi ja tähelepanu. Siis on see „ohuhäire” oma õiges kohas, mitte pidevalt vilkumas üle kõige.
Õppida lubama asjadel lihtsalt olla see, mis nad on
See ei tähenda, et me ei võiks tunda pettumust või kurbust, kui asjad ei lähe nii, nagu lootsime. Tunne on tunne. See on päris. Aga me ei pea seda suuremaks puhuma, kui see on.
Me võime lihtsalt öelda:
„See on ebamugav. Aga see ei ole kriis.”
„See on üks käänak, mitte katastroof.”
Ja kui me seda endale aeg-ajalt meelde tuletame, siis kingime endale midagi väga olulist: perspektiivi.
Paindlikkus, mitte pinge
Elus — nagu joogamatilgi — on vahel rohkem vaja pehmeneda kui pingutada. Rohkem vaja hingata kui suruda. Rohkem vaja küsida:
„Kuidas ma saaksin selles olukorras painduda, selle asemel et murduda?”
Sest enamik olukordi ei ole elu ja surma küsimus. Enamik on lihtsalt elu. See elu, mis voolab ja muutub. Ja meie koos sellega.
Mitte maailmalõpp, vaid võimalus painduda.
Diana
