Vestlesin hiljuti ühe naisega. Rääkisin suure õhinaga sellest, miks ma lõin Unekaardid. Seletasin, et minu jaoks on inimsuhted tohutult olulised. Et tahaksin lastele luua turvalise ruumi, kus nad saavad kuuldud ja nähtud tunde, tunnevad end hoituna, märgatuna. See kõik tuli minust välja nagu soe vool.
Ja siis ta küsis lihtsalt:
“Aga need asjad ei tule ju tühjast kohast… kus su enda valukoht on selles loos?”
See peatas mind. Hoo pealt.
Esimene reaktsioon? „Pekki, ma ei taha sellest rääkida.“
Aga samas… see pani mind mõtlema.
Miks just see? Miks uni? Miks lapsed?
Jah, ma olen ema. See on mu õrn “kõhualune” nagunii. Aga see küsimus lükkas mind sügavamale.
Aus vastus?
Kannangi endas siiani mingil määral süümepiinu.
MOM guilt.
Ei, mitte sellepärast, et ma poleks andnud oma parimat.
Vaid seepärast, et nüüd, tagantjärele — praeguste teadmiste ja tunnetega — ma näen neid kohti, kus ma ei suutnud luua oma lapsele seda turvatunnet, mida ma nii väga oleksin soovinud. Perfektsionist minus, keerab süütunde nuppu alla, et ma ei olnud siis parem. Väga kasutu, ma tean, kuid meie tunded ja reaalsus ei käi alati käsikäes – kui üldse.
Ma sain emaks 14 aastat tagasi.
Ja tol ajal ei osanud ma olla see ema, kes ma olen täna.
Ma lugesin tütrele unejutte, laulsin unelaule — ja siis sulgesin ukse. Ta ei tahtnud magama jääda. Ta kartis. Ja mina ei suutnud seda mõista.
Ma viisin teda ikka ja jälle üksi magama jääma, uskudes, et nii on “õige”.
Aga tegelikult ma ei usaldanud oma sisetunnet.
Ma olin noor ema, täis kahtlusi.
Olin lugenud, et laps peab õppima ise magama jääma. Et tema nutt on manipulatsioon. Ja et järele andes ma rikun ta ära. Seda kõike on mul valus nüüd korrata ja isegi mõelda
Ja nii ma surusin maha selle hääle enda sees, mis ütles: „Ta vajab mind.“
Ma ei olnud veel kontaktis enda sisemise emaga. Mul puudus julgus öelda: “Aga mina tean, mida mu laps vajab.”
Mul on kahju, et mu tütar ei saanud pisikesena seda ema, kelleks ma olen täna saanud oma poegadele.
Ja kuigi ma tean, et “ma andsin endast parima”, siis vahel see teadmine lihtsalt ei lohuta.
Sest ma läksin vastuollu iseendaga.
Ja see jätab hinge väikese sinika, mis aeg-ajalt ikka tunda annab.
Seepärast ma tean väga hästi, mis tunne on olla ebakindel. Segaduses. Läbikukkunud. Ja mitte teada, mida teha.
💛 Unekaardid ei ole mulle lihtsalt “projekt”.
Need on minu viis aidata — oma valusast kohast — teisi vanemaid.
Et nad ei peaks tegema samu valikuid teadmatusest. Et neil oleks üks lihtne tööriist rohkem, kui minul tol hetkel oli.
Ma usun, et ühendus lapsega ei jookse mööda külge maha.
Olgu sul kindel rutiin või mitte — oluline on, et laps tunneb:
“Mind võetakse vastu, sellisena nagu ma olen. Ma võin tunda kõike. Ma olen oodatud. Ma olen piisav. Ma olen hoitud. Ja minuga tahetakse aega veeta.”
Meie — emad, isad, vanaemad, vanaisad, tädid ja onud — oleme need, kelle juurde laps saab oma päeva pinged, ärevused ja tundepuhangud maha laadida.
Nad lihtsalt ei oska neid veel ise juhtida ega lahendada. See on meie ülesanne, meie võimalus.
Ei, ma ei arva, et ma maailma päästan ühe unekaardi haaval.
Aga ma usun, et kui tahame midagi muuta, siis peame alustama endast.
Ja mina?
Mina olen õppinud saama rahulikuks sadamaks.
Mitte alati. Mitte igal õhtul.
Aga järjest rohkem.
Süütunne, et näri mul enam ammu hinge seest, ta lihtsalt on miskit, mis aeg ajalt oma pead ilmutab, kuigi üha harvem ja õrnemalt.
Ja just seetõttu, kui mul endal on õhtul kumm täiesti tühi — kui ei jaksa mõelda ega leiutada — siis ma vajan abi.
Ma ei taha olla superema.
Ma tahan olla päriselt kohal.
Unekaardid aitavad mind.
Need õhtud, mis me veedame koos nende kaartide toel, annavad mulle sama palju — kui mitte rohkemgi — kui mu lastele.
Need hetked parandavad mind.
Need hetked loovad turvatunnet, mis jääb.
Diana
