Kas yin või mitte yin – see sõltub.
Sõltub inimesest, kogemusest, hetke seisundist ja mõnikord isegi nädalapäevast.
Mõne jaoks on yin-jooga üks parimaid praktikaid närvisüsteemi rahustamiseks ja meele vaigistamiseks. Teistele võib see olla pigem piin kui praktika – eriti siis, kui kehas või hinges on liialt palju ärevust, pinget või ebamugavust, et paigal püsida.
Yin ei ole lihtsalt „pooside hoidmine“…
vähemalt mitte minu tundides. Minu lähenemises on yinis väga oluline roll hingamisel.
Kutsun inimesi teadlikult suu kaudu välja hingama – ohkega. Miks? Sest ohkamine annab närvisüsteemile märku, et kõik on hästi, et on turvaline lõdvestuda. See aeglustab mõtteid ja südamerütmi, loob ruumi olemiseks.
Aga ma näen ka neid, kellele staatiline hoidmine ei sobi. Ja see on täiesti okei.
Kui kehas on sügavat rahutust või traumasid, mida pole veel liigutatud ega kuulatud, võib yin tunduda mitte lihtsalt ebamugav, vaid lausa talumatu. Sellisel juhul võib abi olla esmalt pingete vabastamisest läbi mõne teise lähenemise.
Just seetõttu – soovides olla rohkem kui hingamisega toetaja – olen otsustanud sel suvel õppida süvitsi somaatilisi praktikaid. Et lisada oma tööriistakasti võtteid, mis aitavad kehal ja meelel leida turvaline kontakt, ilma et keegi tunneks end survestatuna „joogat tegema“.
Minu tundide fookus ei ole kunagi olnud „täiuslikkus“.
Mind ei huvita ideaalne joondatus või ilus Instagrami poos. Sa ei pea end kringliks väänama, et saada yin’i praktikast kasu. Mind huvitab, kas sa tunned end turvaliselt oma kehas.
Kas sa julged kogeda neid emotsioone, mis mõnes asanas esile kerkivad?
Kas sa julged välja tulla asendist siis, kui keha ütleb „ei“? Ja märgata, kas su keha ütleb ei, või on see mingi kaitsereaktsioon. Põgenemine.
Mina ei tule sind parandama, väänama ega painutama – välja arvatud juhul, kui ma tõesti näen, et võid endale viga teha. Sest tõde on: sina tunned oma keha paremini kui mina eales võiksin.
Minul pole röntgennägemist ega avanenud kolmandat silma (sorri 😅).
Ma ei tea sinu traumalugusid, vigastuste tausta ega seda, mis sul täna südamel on. Ja see on põhjus, miks ma kordan: sul ei ole vaja minu luba, et asendist välja tulla. Sinu keha, sinu reeglid.
Kui sa tunned, et tahad pärast esimest asanat lihtsalt vaikselt külili kerra tõmmata – do it!
Ma ei solvu. Ma olen lausa liigutatud, kui keegi valib iseenda kuulamise. Minu roll on hoida ruumi, mitte sind juhtida kuhugi, kuhu su keha minna ei saa.
Yin ei ole venitamine.
See on lubamine.
Lubamine kogeda iseennast teatud asendis, kohalolus ja vaikuses.
Ja kui sa ei ole valmis olema/või ei saa olla selles kohalolus täna – ka see on lubatud.
Suvel suundun somaatilise koolituse radadele, et õppida rohkem närvisüsteemi toetamisest, kehakuulamisest ja teadlikust kohalolust. Mitte selleks, et sind „parandada“ või „ravida“, vaid et toetada sind sügavamalt. Teadlikumalt. Ja endiselt – ilma sind raamidesse surumata.
Ma ei väida, et tean, mida sa vajad.
Ma vahel ei tea isegi, mida ma ise vajan, sest kaon kuskile argimöllu, kus pesuhunnikud kasvavad, tähtajad istuvad kukil ja keegi väike inimene ripub meltdowniga samal ajal jala küljes. Aga ma püüan. Püüan kuulata, märgata, küsida seda endalt. Ma püüan leida aega endale ja olen endaga leebem, kui varasemalt. Kogu iva on minu jaoks selles et ma arenen, täiuslikkust ei saavuta ma kunagi.
Püüan olla piisav – nii õpetaja kui inimesena. Ja ausalt – see piisavuse küsimus elab minus iga päev, ma arvan just sellepärast, et ma hoolin. Hoolin inimestest minu ümber ja neist kes mu tundi satuvad.
Kui sa oled sel kevadel minu tundidesse jõudnud – aitäh!
Aitäh, et usaldad. Loodan südamest, et peagi saan pakkuda veelgi rohkem tööriistu, mis aitavad sul oma keha, meele ja südamega paremasse ühendusse jõuda.
Diana
